Uudised ja ajakirjandus

Sid Vicious poleks iial uskunud, kui palju tema vanad riided väärt olid ja et võltsijad olid nõus neid võltsima.
Mitte nii kaua aega tagasi omandasid Londonis elav popkultuuri ajaloolane Paul Gorman, raamatu „The Life and Times of Malcolm McLaren: A Biography“ autor ja rokkmoe oksjonipidaja Paul Gorman hindamiseks Marrile kuuluva eseme. Malcolm McLaren'i särk. Vivienne Westwoodi Seditionaries silt aastast 1977.
See on valmistatud musliinist ja sellel on kunstnik Jamie Reidi koheselt äratuntav graafika Sex Pistolsi singli “Anarchy in the UK” varrukatele.
Kui see on tõsi, müüakse seda oksjonil ilusa hinnaga. Mais toimunud Bonhamsi oksjonil müüdi 1977. aasta hr McLareni ja pr Westwoodi langevarjusärk 6660 dollari eest. Lisaks müüdi haruldase musta ja punase mohäärist kampsuniga, millele oli tikitud kolba ja ristatud luud ning „Sex Pistols” laulu „No Future” sõnad, 8896 dollari eest.
Härra Gorman polnud aga veendunud, et särk, mida ta hindas, oli see, mida omanik väitis.
„Mõnes kohas on moslem iganenud,“ ütles hr Gorman. „Kuid mujal oli kangas veel liiga värske. Tint polnud 1970. aastate kvaliteediga ega imbunud kangasse.“ Päritolu kohta küsimusele võttis müüja eseme oksjonimajast tagasi ja ütles, et see müüdi seejärel eraviisiliselt. „Muuseumikollektsioonis on ainult üks sarnane särk,“ ütles Gorman, „ja ma arvan, et see on ka küsitav.“
Tere tulemast võltspunki veidrasse ja tulusasse maailma. Viimase 30 aasta jooksul on käsitöö teesklemine originaalsete disainidega, mis sisaldavad S-ja-M ja räpaseid graafikaid, uuenduslikke lõikeid ja rihmasid, sõjaväe ülejäägi mustreid, tviidi ja lateksit – Sid Vicious ja tema kolleegid filmis Anarchy. See, mis sai kuulsaks ideoloogia ajastul, on muutunud kasvavaks tööstusharuks.
„Saan iga kuu mitu e-kirja, kus küsitakse, kas miski on ehtne,“ ütles moearhivaar, kollektsionäär ja konsultant Steven Philip. „Ma ei hakka sellesse segama. Inimesed ostavad lollide kulda. Ehtsat eset saab alati võltsida 500 korda.“
Pool sajandit on hr McLaren ja pr Westwood avanud oma vastukultuuri butiigi Let It Rock aadressil King's Road 430 Londonis. See pood, mida nüüd tuntakse kui Worlds Endi, on tänavamoe sünnikoht. Selle omanikud on disainerid, kes defineerisid punkstseeni.
Järgneva kümne aasta jooksul muudeti pood Sex and Seditionaries'iks, mille ilme ja kõla oli kaugeleulatuv ja seetõttu kogutav. „Üksikuid esemeid on mitmel põhjusel väga vähe,“ ütleb Alexander Fury, raamatu „Vivienne Westwood Catwalk“ autor. „Nende tootmisaeg on lühike, riided on kallid ja inimesed kipuvad neid ostma ja kandma, kuni need lagunevad.“
Diori ja Fendi kunstilisel juhil Kim Jonesil on palju originaalloomingut ning ta usub, et „Westwood ja McLaren lõid moodsa rõivaste eeskuju. Nad olid visionäärid,“ ütleb ta.
Paljud muuseumid koguvad ka neid asju. Michael Costiff, seltskonnadaam, sisekujundaja ja Dover Street Market Storesi maailmaarhiivi kuraator, oli hr McLareni ja pr Westwoodi varajane klient. 178 rõivastust, mille ta koos oma naise Gerlindega kokku pani, kuuluvad nüüd Victoria ja Alberti muuseumi kollektsiooni, mis ostis hr Costiffi kollektsiooni 2002. aastal riiklikust kunstikogu fondist 42 500 naela eest.
Vanade McLareni ja Westwoodi autode väärtus teeb neist moepiraatide sihtmärgi. Kõige ilmsemal tasandil on koopiad saadaval veebis ning müüakse otse ja odavalt, ilma pettuseta – lihtsalt tuttav pilt lihtsal T-särgil.
„See teos pärineb kunstimaailma taustaga inimestest,“ ütles Londonis tegutsev galerist Paul Stolper, kelle ulatuslik originaalsete punkteoste kollektsioon asub nüüd Metropolitani kunstimuuseumis. „Üks või kaks teatud perioodist pärit pilti, näiteks Che Guevara või Marilyn, kanduvad lõpuks edasi meie kultuuri kaudu. Sex Pistols defineerib ajastu, seega pilte reprodutseeritakse pidevalt.“
Siis on veel ilmsemad võltsingud, näiteks odav Fruit of the Loom T-särk ristilöödud Miki-Hiirega või Tokyos asuva A Store Roboti 190-dollarilised „SEX original” bondage-püksid, mida on uue kanga ja asjaolu tõttu, et seda stiili 1970. aastatel tegelikult kunagi ei tehtud, kergesti ära tunda kui mitteoriginaalseid. Jaapani turg on võltsinguid üle ujutatud.
Eelmisel aastal leidis hr Gorman Suurbritannia eBayst rõivaeseme nimega „Vintage Seditionaries Vivienne Westwood 'Charlie Brown' White T-Shirt“, mille ta ostis juhtumiuuringuna 100 naela (umbes 139 dollari) eest.
„See on huvitav näide võltsimisest,“ ütles ta. „Seda pole kunagi eksisteerinud. Kuid loosungi „Hävitamine“ lisamine ja püüdlused kasutada armastatud multifilmitegelast vastukultuurilisel viisil suunasid McLareni ja Westwoodi lähenemist. Ma kasutan professionaalset... Trükkijad on kinnitanud, et tindid on kaasaegsed, nagu ka T-särgi õmblused.“
Härra McLareni lesk Young Kim on aastate jooksul kõvasti tööd teinud, et säilitada tema pärandit ja pärandit. „Käisin 2013. aastal Metropolitani muuseumis nende kollektsiooni üle vaatamas,“ ütles pr King. „Olin šokeeritud, kui avastasin, et enamik neist olid võltsingud. Originaalriided olid väikesed. Malcolm tegi need talle ja Vivienne'ile. Paljud Meti riided olid tohutu suured ja sobisid tänapäeva pre-punkidele.“
On ka teisi märke. „Neil on paar tviidist pükse ja nahkpükse, mis on haruldased ja autentsed,“ ütles pr King. „Neil on juhtumisi teine ​​paar, mis on võlts. Õmblus on vöökoha ülaosas, mitte sees, nagu see oleks hästi tehtud rõivaesemel. Ja D-rõngas on nii uus.“
Meti 2013. aasta näitusel „Punk: Kaosest kõrgmoeni“ eksponeeritud tööd äratasid tähelepanu pärast seda, kui pr King ja hr Gorman avalikult kommenteerisid väidetavaid võltsinguid ja paljusid näituse vastuolusid.
Kuid küsimusi tekitab teoste kohta, mis olid muuseumisse jõudnud kaheksa aastat varem. Näideteks on Londonis asuva antiigikaupmehe Simon Eastoni loodud 2006. aasta näitusel „Anglomania“ silmapaistvalt esile tõstetud sidumisülikond, vintage-autode rendifirma Westwood ja McLaren, mis pakkus stiliste ja filmitegijaid, ning 2003. aastal Iraagi päritolu hr Stone ja tema äripartner Gerald Bowey loodud muuseum veebis. Mingil hetkel lõpetas muuseum ülikondade oma kollektsioonis esitlemise.
„2015. aastal selgus, et kaks meie kollektsioonis olevat McLaren-Westwoodi teost olid võltsingud,“ ütles Metropolitani kostüümiinstituudi peakuraator Andrew Bolton. „Teosed tagastati hiljem. Meie uurimistöö selles valdkonnas jätkub.“
Härra Gorman saatis härra Boltonile mitu e-kirja, milles ta ütles, et sarja teistel teostel on probleeme, kuid härra Gorman ütles, et härra Bolton talle enam ei vasta. Kostüümiinstituudi pressiesindaja ütles, et eksperdid on teoseid mitu korda kontrollinud. Härra Bolton keeldus selle artikli kohta täiendavaid kommentaare andmast.
Easton, kes selle artikli jaoks kommentaare ei andnud, ütles e-kirjas, et Bowie räägib küll tema nimel, kuid tema nimi on võltspungi legendi mälestustes kustumatu. Aastate jooksul on tema 2008. aastal arhiveeritud PunkPistol.com saiti paljud pidanud usaldusväärseks arhiiviallikaks McLareni ja Westwoodi originaaldisainide leidmiseks.
Bowie ütles aga, et hoolimata nende parimatest pingutustest kollektsiooni valideerimiseks, „takistas seda juhuslik viis, kuidas riided algselt välja mõeldi, toodeti ja seejärel paljundati. Tänapäeval, isegi oksjonikataloogide nimekirjade, kviitungite ja mõnel juhul ka Westwoodi sertifikaadi olemasolul, on need rõivad endiselt vastuolulised.“
9. septembril 2008 teavitati hr McLarenit teda ja pr Westwoodi ümbritseva pettuse ulatusest anonüümse e-kirja kaudu, mille hr Gorman selle artikli jaoks edastas ja pr Kim kinnitas.
“Cheaters wake up to fakes!” reads the subject line, and the sender is only identified as “Minnie Minx” from deadsexpistol@googlemail.com.A number of people from the London fashion industry have been accused of conspiracy in the email, which also refers to a 2008 court case involving Scotland Yard.
„Pärast teadete saamist tegi politsei haaranguid kodudes Croydonis ja Eastbourne'is, kust leiti agitaatorite siltide rulle,“ seisis e-kirjas. „Aga kes on need uued naljamehed? Tere tulemast, hr Grant Howard ja hr Lee Parker.“
Kohtunik Susan Matthewsi sõnul anti 2010. aasta juunis Kingstoni kroonikohtus kohtu alla Grant Crown Courtis töötav Grant Champkins-Howard, kes töötab nüüd DJ-na varjunime Grant Dale all, ja torumees Lee Parker. Nad on „vanamoodsad valetajad“. Nende vara otsis 2008. aastal läbi Metropolitani kunsti- ja antiigipettuste rühm ning konfiskeeris väidetavalt võltsitud McLareni ja Westwoodi rõivaid ja nendega seotud materjale, samuti 120 võltsitud Banksy printi.
Hiljem mõisteti mõlemad süüdi Banksy tööde võltsimises. Härra McLarenil, kes oli ainus originaalsete „Sex and Seditionaries” rõivaste looja ja oli nõus tunnistusi andma, paluti konfiskeeritud esemeid uurida ja osutada vihjetele, mis viitasid rõivaste võltsingutele: vale suurusega šabloonikirjad, ebaühtlane kangas, YKK kaubamärgiga lukkude kasutamine Lightningi asemel, vale graafika kõrvutamine ja värvitud vana valge T-särk.
„Ta oli maruvihane,“ ütles pr King. „Ta tundis suurt vajadust oma tööd kaitsta. See oli talle väga kallis.“ Pärast seda, kui hr McLareni ja pr Westwoodi partnerlus 1984. aastal lagunes, oli nende kahe vahel pikaajaline kõrge profiil. Vaidlust ei lahendatud kunagi ja pinge lõi võltsijatele vaakumi.
Banksi juhtumis määrati hr Howardile ja hr Parkerile tingimisi karistused, kuid võltsriiete juhtum lõpetati pärast McLareni surma 2010. aastal, kuna ta oli süüdistuse jaoks võtmetunnistaja.
Selgub aga, et pr Westwoodi perekond võis tahtmatult luua või õhutada võltspungitööstust. „Valmistasin mõnedest varasematest disainidest piiratud tiraažid, et koguda raha Agent Provocateuri käivitamiseks,“ ütles Joe Corré, hr McLareni ja pr Westwoodi poeg, kes avas oma aluspesuäri 1994. aastal.
„Me taasluusime kanakondiga T-särgi ja „Venuse” T-särgi,“ ütles hr Corré. „Need märgistati piiratud tiraažiga koopiatena, neid toodeti piiratud koguses, 100 eksemplari, ja seejärel müüdi Jaapani turule.“ Enne neid detailseid ja kalleid koopiaid piirdusid teoste reproduktsioonid ilmselgete siiditrükkidega hulgimüügis T-särkidel. Trükkimine, tootmiskiirus on kiire ja hind üsna odav.
Härra Corré ütles, et Vivienne Westwood litsentsis reproduktsioonid. Härra McLaren oli vihane. 14. oktoobril 2008 saadetud e-kirjas grupile, kuhu kuulus ka ajakirjanik Steven Daly, kirjutas härra McLaren: „Kes lubas neil seda teha? Ma käskisin Joel kohe lõpetada ja talle kirjutada. Ma olen vihane.“
Härra Corré, kellest sai hiljuti Vivienne'i Fondi direktor, „kasutab oma töö autoriõigusi kaastundlikul viisil, et koguda raha mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks.“ Ta ütles, et uurib, kuidas võltsimisele „lõpetada“. Pr King jätkab võitlust hr McLareni pärandi eest ja usub, et teda pühitakse korduvalt tema enda ajaloost.
Härra Eastoni ja härra Bowey punkarpüstoliäri müüb jätkuvalt pr Westwoodi ja härra McLareni loomingut Etsy poe SeditionariesInTheUK kaudu, millest enamikul on Vivienne Westwood Company sertifitseerimiskiri, mille on allkirjastanud, kujundanud ja arhiveerinud Murray Blewett. Nende hulka kuulusid triibulised särgid Peter Pani krae ja ümberpööratud siidist Karl Marxi embleemidega ning Levi's'ist inspireeritud puuvillast kummist jakid.
Internet pole nii range kui enamik oksjonimaju ja nad ei kommenteerinud selle artikli jaoks, kuid ütlesid, et esindavad ainult teoseid, millel on kuulikindel päritolu, st fotosid omanikust 1970. aastatel riideid kandmas.
„Oluline on mõista, et paljud võltsingute ohvrid on vabatahtlikud ohvrid,“ ütles hr Gorman. „Nad tahavad tõesti uskuda, et on osa algsest loost. See ongi moe mõte, eks? Seda kõike juhib iha.“